Madhjamaka

Madhjamaka (sanskriti keeles madhyamaka ‘kesktee õpetus’; tiibeti keeles dbu ma pa’i lugs; hiina keeles 中觀派 zhongguan pai; jaapani keeles chūgan ha), teise nimega šuunjavaada (sanskriti keeles śūnyavāda ‘tühjuse õpetus’) on mahajaana koolkond, mille rajajaks peetakse Nāgārdžunat. See on üks kahest suurest Indias tekkinud mahajaana budismi koolkonnast joogatšaara kõrval.^[1]

Madhjamaka vaate kohaselt on kõik seadmused oma olemuselt tühjad (sanskriti keeles śūnya). Ükski väide või argument ükskõik mille kohta ei saa olla absoluutne ega muutumatu, vaid sõltub selle esitamise kontekstist. Tühjus selles tähenduses on võrdsustatud ‘keskmisega’ (sanskriti keeles madhyama), st äärmuste ja äärmuslike väidete vältimisega.^[2]

Madhjamaka õpetlaste arutlusmeetodiks oli prasaṅga ehk ‘järeldamine’, mis seisneb oponendi väidete ümberlükkamises ja absurdini viimises. Selle järgi hakati madhjamaka üht hilisemat haru nimetama prasangikaks. Koolkonna teist haru, mis peab oluliseks ka positiivsete, oma seisukohti tõestavate väidete esitamist, nimetatakse svatantrikaks.

Madhjamaka tähtsaimad tekstid on ületava mõistmise suutrad ja Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās.

Kumāradžīva viis madhjamaka ideed Hiinasse, kus need said tuntuks sanlun’i ehk ‘kolme traktaadi’ koolkonnana.

Tänapäeval esindab prasanghika koolkonna õpetust Tiibeti geluki koolkond. Prasanghika koolkonna järgija oli ka Šāntideva.^[1]